Biograafiad
 

Selles biograafias räägin ma veidi lähemalt oma isiklikust taustast ja spirituaalsest arengust. Paljud inimesed on minult küsinud, kuidas ma hakkasin tegelema kanaldamisega ja kuidas tekkis minu side Jeshuaga. See biograafia ei püüa nii väga seletada kanaldamise fenomeni olemust, kuivõrd annab edasi minu kogemusi ja tähendusi.

Sissejuhatuseks

Minu nimi on Pamela Rose Kribbe ja ma sündisin 6.septembril 1968.a väikeses külakeses Hollandis. Lapsena oli mul suur huvi laste Piibli ja Jeesuse elu vastu, mis oli kummaline, kuna minu vanemad ei olnud usklikud. Kui ma olin 12-aastane, suri minu vanaema. Ma armastasin teda väga ja ta oli mulle olnud nagu ema, kuna elas meiega koos. Pärast tema surma hakkasime mina, mu ema, tädid ja nõod tundma suurt huvi surmajärgse elu ja ülemeeleliste fenomenide vastu. See huvi säilis kuni ajani mil ma 19-aastasena ülikooli läksin. Ma alustasin filosoofiaõpinguid Leideni ülikoolis ja aastaga sai minust skeptik, arvates, et kõik üleloomulik on ebausu ja irratsionaalse mõtlemise tulemus. Ma armusin ratsionaalset lähenemist viljelevasse filosoofiasse, õppisin ja töötasin kogu hingest. Ma lõpetasin ülikooli cum laude, misjärel pakuti mulle doktoriõpingute kohta ühes teises Hollandi ülikoolis. Minu uurimisvaldkonnaks oli kaasaegse teaduse filosoofia. Samal ajal, 23-aastaselt, algas mul suhe minust mõnevõrra vanema mehega, kes samuti tegi edukat akadeemilist karjääri. Me elasime koos kenas majas ja ma arvasin, et olen üsna õnnelik.

Kui ma lootusetult teisesse, endast nooremasse mehesse armusin, mõistsin, et olin eksinud. Ka tema oli filosoof ja doktorant. Erinevalt mehest, kellega ma koos elasin, uskus ta spirituaalsetesse nähtustesse, olles ometigi samal ajal tundlik, intelligentne ja ratsionaalne. Tema olemus liigutas midagi sügaval minu sees. Sügav huvi spirituaalsuse vastu oli minus endiselt olemas, aga oli akadeemilises keskkonnas allasurutud kui keelatu. Ja selle noorema mehe näol olin ma justkui leidnud oma hingesugulase, kes meenutas mulle seda unustatud osa minust, mida ma olin kaua enese ja teiste eest varjanud. Me võisime lõputult filosoofiast ja spirituaalsusest rääkida. Me armusime, ma jätsin oma elukaaslase maha, lahkusin majast ja linnast kus me elasime, kuid uus armastus ei kestnud igavesti. Meie suhe jäi lühikeseks ja lõppes ränga emotsionaalse traumaga. Kõikehaarav armumine juuris meid mõlemaid välja meie senistest eludest, kuid iseloomuerinevuste ja emotsionaalsete plahvatuste tõttu ei suutnud me ühist elu rajada ja läksime lahku vähem kui pool aastat pärast kohtumist.

Kriis

Ma üürisin endale väikese toa ja elasin jälle nagu vaene üliõpilane. Ometigi minu materiaalne olukord mind väga ei häirinud. Olin hingesugulase kaotusest suures leinas ja kurbuses. Tundsin, et mitte miski ei huvita mind enam ja ma ei hoolinud kõige vähematki oma doktoriõpingute lõpetamisest. Järsku tuli pakkumine veeta semester USA-s Harvardi ülikoolis. Ma võisin loenguid vabalt valida, mis andis mulle vabaduse oma tegevusi planeerida.

Nii ma siis läksingi ja sellest sai äärmiselt oluline kogemus minu jaoks. Esimest korda elus oli ma täiesti üksi ja ma suutsin seda vaevu taluda. Teist väljapääsu lihtsalt ei olnud. Intellektuaalselt olin ma täiesti ammendunud. Minu huvi akadeemilise filosoofia vastu oli täielikult kadunud ja ma suutsin ühes maailma tuntuma ülikooli loengutes vaevu ärkvel püsida. Minu meel ei suutnud enam midagi intellektuaalset vastu võtta. Ma olin väga väsinud ja pärast loenguid ma kas magasin või veetsin aega oma toreda toakaaslasega, kes oli samuti alles mõnda aega tagasi õnnetust abielust lahutanud. Ülikooli lähedal asuvast raamatupoest avastasin raamatu Seth’ilt, mis oli Jane Robertsi kanaldatud. Ma polnud kunagi varem kanaldatud materjale lugenud ja esmapilgul ei suutnud ma sellest mitte midagi mõista. Ometigi tõmbas mind üha uuesti ja uuesti selle raamatu poole ja mõne ajapärast said need hetked, kui sain raamatut lugeda, minu päeva tippsündmusteks.

See ei olnud mitte ainult sügav ja ainulaadne raamatu sisu, mis mind puudutas, vaid ka energia, mis mind justkui maast lahti kergitas. See oli minu jaoks esimene kutse tagasi ellu.

Jälle ummikus

Pärast USA-st lahkumist otsustasin doktoriõpingud lõpule viia, olles teadlik, et akadeemilise karjääri juurde ma enam tagasi ei pöördu. 1997.a, 29-aastasena, kaitsesin oma doktoritöö. Elasin jällegi kenas korteris, nautisin ja hindasin oma iseseisvust. Ma olin arenenud ja tulnud välja oma elu suurimast kriisist. Ma olin ära õppinud ühe oma elu olulisema õppetunni: et inimene ei tohi ennast suhtesse täielikult ära kaotada, vaid peab austama oma individuaalsust. Ma olin alati armumist kogenud justkui religioosset kogemust, olin justkui pidevalt ootel, et keegi tuleks ja mind õhku tõstaks. Päästaks mind minu üksindusest, aitaks mul tunnetada terviklikkust ja ühtekuuluvust ja täielikku tunnustatust. See igatsus transtsendentaalsuse või üksolemise järgi, millekski enesest enamaks saamise järgi, oli tõuganud mind äärmuslikku meeleheitesse ja üksindusse. Nüüd olin ma sellest taastumas, olles saavutanud uue teadlikkuse, ometigi tundsin ma end üksikuna.

Varsti kohtasin ma oma varasemat kursusekaaslast, kellest sai ainuke inimene minu elus, kellega ma sain rääkida asjadest, mis mulle tegelikult olulised olid. Meil tekkis suhe ja me elasime koos peaaegu neli aastat. Ometigi oli meie suhe rohkem nagu venna-õe kui mehe-naise suhe. Ma kinnitasin endale, et nii ongi õige, kuna suur kirg oli mind eelmisel korral hukatusse viinud. Olin suuresti veel eelmise suhte mõju all.

Samal ajal tuli mul asuda tööd otsima, kuna olin otsustanud lõplikult ülikooli juurest lahkuda. Uue töö leidmine ei kulgenud nii kergelt kui olin lootnud. Plaanisime koos filosoofia kursusi ja nõustamisi tegema hakata, võttes samal ajal osalise koormusega tööd lihtsalt raha teenimiseks. Töötasin mitmetes kohtades sekretärina, kuid olin vapustatud kontoritöö eripäradest – võimuvõitlus, klatš, alandatus. Samas ei olnud mul ka võimalik oma tegelikke võimeid rakendada. Ma olin väga naiivne, kuna olin 10 aastat ülikoolis töötanud, sellest enamuse aja kodus, mis tähendas, et mul oli palju vabadust oma töö korraldamisel. Paari aasta pärast leidsin märksa prestiižema töö, kuid ometigi olin ma lõpuks väga stressis.

Saabus pöördepunkt. Ma kohtusin naisterahvaga, kes tegi mulle aura lugemist ja kellest hiljem sai minu õpetaja, kes mind sügavalt liigutas ja äratas. Lõpuks ma mõistsin, et nii töö- kui eraelus olen ma tegelikult õnnetu ja tasakaalust väljas. Ma tunnistasin endale, et olin ummikus. Mul oli tugevaid loomingupuhanguid, mul olid unistused oma tuleviku suhtes, kuid samal ajal hoidsin ma kinni suhtest ja töökeskkonnast, mis ei võimaldanud mul minu tõelist mina väljendada. Ma kartsin jälle üksi jääda. Paar kuud pärast selle terapeudiga kohtumist läksin temaga intuitsiooni arendamise ja auralugemise kursustele. Peagi loobusin oma pingelisest ja mitterahuldavast tööst. Võtsin teise lihtsama osalise koormusega töö (mis samuti kaua ei kestnud).

Eneseavastamine

2000. aasta sügisel tundsin ma vajadust uurida oma eelmisi elusid regressiooni teraapia abil. Sellest kujunes hämmastav seiklus. Juba enne seda olin ma saanud nägemusi oma eelmistest eludest, mis tekitasid minus tugevaid emotsioone ja andsid mõista, et ma olen osake millestki palju suuremast kui minu praegune isiksus. Mineviku elusid uurides mõistsin paljusid oma selle elu hoiakuid ja käitumisi. Kõige enam mõjutasid mind minu viimatise elu kogemused Holokausti ohvrina, kes suri Auschwitz-Birkenau koonduslaagris. Selle kogemuse taaselustamise abil mõistsin ma oma seletamatut kurbust, mida olin alati eneses kandnud, ja vastupanu, mida olin alati elu suhtes tundnud. Oma möödunud elude tohutut mitmekesisust tundma õppinud, avardus minu teadlikkus tohutult. Tekkis meeletu vajadus jagada oma kogemusi kellegagi, kes mind mõistaks. Minu toonane elukaaslane oli mind selleks hetkeks juba hullumeelseks pidama hakanud…

Kohtumine Gerrit’iga

Ma olin just õppinud Internetti kasutama, kui ma juhuslikult sattusin Gerriti veebilehele reinkarnatsiooni, aja ja spirituaalsuse kohta. Olin koheselt haaratud energiast, mida see leht kiirgas ja meie ühistest huvidest. Kõige kummastavamal kombel ma tajusin, et tunnen teda, või olin ma tõepoolest hakanud asju välja mõtlema. Ma otsustasin talle kirjutada ja meil algas elav kirjavahetus. Kolm kuud hiljem me kohtusime. Selleks ajaks olin ma oma endise parteriga lahku läinud. Gerritiga kohtudes tundsin selgesti, et tunnen teda väga hästi, aga mitte tema 20. sajandi välimuses. See oli seletamatu ja müstiline. Mind tõmbas tugevasti tema poole ja nagu selgus, ka teda tõmbas minu poole.

Me kolisime kokku mõned kuud hiljem. Õige pea ma rasestusin ja vähem kui aasta pärast kohtumist me abiellusime. 2002.a sündis meie tütar Laura. Ajal, mil ma intensiivselt oma möödunud elusid uurisin, kohtusin Gerritiga ja kolisin tema juurde teises Hollandi nurgas, läbisin ma sügavat üleminekut. See oli justkui surm. Minu vanast isiksusest sündis justkui uus Mina, aga see oli veelgi enam Mina kui kunagi varem. Ma tundsin nagu ma siseneksin täiesti uude olemisse, kõik klappis ideaalselt ja sillutas teed minu unistuste täitumiseks.  

Oma praksise avamine

Pärast minu tütre sündi 2002.a keskpaigas,  alustasin oma praksisega, kus tegelesin aura lugemise ja ravitsemisega. Asjad kulgesid loomulikult ja ladusalt, ilma suurema pingutuseta. Viimaks olin ma leidnud töö, kus ma sain end tõeliselt väljendada. Samas tuli mul toime tulla paljude hirmudega, millega ma ei olnud arvestanud. Nüüd, tehes tööd, mida ma tõesti armastasin, avastasin ma eneses hirmud enda väljendamise ees – erinev, tugev ja enesekindel olemise ees. Tundsin end haavatavana, kuna esimest korda elus olin ma tõesti mina ise, ma ei varjanud midagi. Võimalus saada tagasilükatud ja kritiseeritud hirmutas mind. Ma suutsin teha ainult paar konsultatsiooni nädalas.

Kohtumine Jeshuaga

Samal ajal tegime Gerritiga omavahel seansse, avastamaks oma sisemaailma, emotsionaalseid arme sellest ja eelnevatest eludest, uurisime astroloogiat ja muudatusi maailmas. Ühel ööl tundsin ma enda lähedal energiat, mis oli erinev sellest, millega ma harjunud olin. Tajusin tõsidust ja pidulikkust ja see tegi mind pisut närviliseks. Ma olin harjunud spirituaalsete teejuhtidega ühendust võtma, aga see tundus teisiti. Gerriti abiga otsustasin uurida, kes see oli. Olles transiseisundisse sisenenud, nägin ma oma kolmandas silmas nime „Jeshua ben Joseph“ ja teadsin koheselt, et see oli tõsi. Üürikeseks hetkeks, enne kui minu intellekt hakkas kahtlusi ja küsimusi tekitama, tajusin selgelt, et Jeshua olemus oli mulle midagi väga loomulikku ja lähedast. Oli toimunud seesmine äratundmine ja seetõttu võtsin ma ühenduse vastu. Asjaolu, et ta tutvustas ennast „Jeshuana“, mitte Jeesusena, näitab selgesti, et ta soovis algusest peale, et teda ei samastataks Piibli ja kiriklike traditsioonide poolt loodud isiksusega.

Järgnevate nädalate ja kuude jooksul asusin ma suure huviga uurima oma ühendust Jeshuaga. Ma ei rääkinud veel kellelegi peale Gerriti. Ma tundsin, et kõik on õigesti, vaatamata sellele, et ma pidin harjuma uue energiaga, mis Jeshuga ühendumise ajal minu kehasse ja aurasse sisenes. Tema energia oli väga keskendunud ja maandav, kindalt fokusseeritud, selles ei olnud sentimentaalsust ega draamat. See oli üsna otsekohene ja võimas. Kõige enam hirmutas mind selle jõud! See pakkus mulle teadlikkust, milles ma nägi kõike selgesti, ning seega potentsiaalselt häiriva või vastuvõetamatuna teistele. Osa minu isiksusest soovis olla kena ja armas, vältida vastuseise, ja ma arvasin, et ma olin juba teatud iseseisvuse ja enesekindluse saavutanud. Jeshua energia näitas mulle, et mul oli veel pikk tee minna! Eriti aura lugeja ja tervendajana töötades. Ma pidin oma tundlikku ja empaatilist olemust tasakaalustama meesenergiatega, mis aitaksid mul olla enesekindel, oma piire kaitsev ja tasakaalukas keset emotsionaalseid energiaid. Jeshua juhatas mind minu töös mitte ainult läbi sõnade ja fraaside, vaid ka oma energiat mulle edasi andes, näidates mulle, mida tähendab näha läbi tema silmade või ehk teisti väljendudes: läbi Kristuse energia silmade (mis on meis kõigis). Lubades tema energiat oma kehasse ja aurasse, teda kanaldades, kasvasin ja õppisin ka ise.

Mõne aja pärast hakkas Jeshua mulle ja Gerritile avaldama informatsiooni, mis oli universaalsemat laadi. Jeshua andis mulle sõnumeid sõnade või tunnete kujul,  mis mul siis tuli sõnadesse tõlkida. Ehk on kõige õigem seletada seda nõnda, et ta saatis mulle sisemisi äratundmisi, mille mina pidin sõnadesse, fraasidesse ja lausetesse, panema. Vahel voolavad sõnad kergelt üle minu huulte, justkui nad oleksid mulle otse antud. Teinekord tuleb mul energiaga sobivaid sõnu otsida ja kogu protsess nõuab suuremat pingutust. Vahel on raske kanaldatud informatsiooni sõnadesse panna, kuna see ei ole pelgalt info, vaid on ka tervendav armastuse ja selguse energia.

Esimene seeria sõnumeid, mis minuni jõudis, on Valgustöötaja seeria (sellel veebilehel kättesaadav). See sisaldab sõnumeid valgustöötajate hingede ajaloost, uue ajastu tulekust ja üleminekust egopõhiselt südamepõhisele teadvusele. Jeshua ütles, et see seeria on mõeldud spetsiaalselt valgustöötajatele. Ta ütles, et on oluline, et nad ärkaks ja mõistaks, kes nad on. Kui nemad ärkavad, saavad neist teejuhid ülejäänud inimkonnale südamepõhise teadvuse juurde.

Avalikustamine

Endiselt ei olnud ma hirmust naeruvääristamise ja mitteuskumise ees kellelegi oma ühendusest Jeshuaga rääkinud. Minu jaoks tundus üsnagi võimatu öelda avalikult välja, et „ma kanaldan Jeshuat või Jeesust“. Kuskil minu alateadvuses kummitas skeptiline filosoof, kes selgitas mulle, et mind hakatakse pidama hullumeelseks, segaseks ja eputavaks. Sellest hoolimata rääkisin sellest mõnedele oma lähedastele sõpradele ja tegime mõned sessioonid, mis toimisid hästi. Avalikustasime minu esimesed kanaldused taanikeelsel veebilehel. Rohkem kui aasta pärast Jeshuaga kohtumist, sain kutse Belgia spirituaalselt keskuselt, kes kutsus mind avalikku kanaldamist läbi viima. Ma olin ainuüksi sellest mõttest šokeeritud, kuid samas ma mõistsin, et ma ei tohiks keelduda ja oma hirmule alla vanduda, teades, et Jeshua ei juhiks mind eksiteele. Nädalaid enne sessiooni olin närviline, haige ja unetu. Siis see toimus ja see mõjus mulle väga hästi. See oli lühike kanaldamine sellele järgnevate küsimuste ja vastuste vooruga. Ma tajusin Jeshua energia voolamist läbi minu väga selgesti. Inimeste reaktsioonid olid soojad ja entusiastlikud. Avalikku hukkamist, mida ma olin kartnud, ei toimunudki.    

Pärast esimest avalikku esinemist tundsin end mõnda aega ülevalt ja otsustasin koheselt ka kodus taolisi ettevõtmisi korraldada. Nii me ka tegime. Ometigi ei olnud hirmud veel kuhugi kadunud. Iga kord, kui mul  tuli avalikkuse ees kanaldada, tundsin ma suurt vastuseisu, hirmu ja isegi viha! Ma ei olnud kunagi avalikke esinemisi armastanud, pigem oli häbelik ja enesessetõmbunud. Miks panna end sellisess haavatavasse olukorda, teadmata, mida minu suust kuuldavale võib tulla või isegi teadmata, kas Jeshua on vajalikul hetkel kohal?! Loomulikult oli ta alati olemas. Minu pidev ebakindlus, hirm ja nördimus, et ma „pidin seda tegema“, olid lihtsalt minu ego võtted võitlemaks selle ääretult ebaratsionaalse ettevõtmisega. Lasta Jeshual läbi minu rääkida, läks vastuollu kõigi minu kaitsemehhanismidega. See lömastas kõik minu õpitud harjumused olla ettevaatlik, vaoshoitud ja märkamatu. Ma olin olnud teatud mõttes inimestepelgaja, ma ei usaldanud neid kergesti. Aga nüüd oli minus energia, mis rääkis läbi minu inimestele, et ta armastas neid, julgustas neid oma enda sisemist teadmist ja jõudu märkama. Ta isegi näägutas naljaga pooleks nende põikpäisuse ja vastuseisu tõttu. See ei saanud olla mina, kes seda kõike tegi!

Ma olin inimeste tagasisidest hämmastunud. Esmalt panime kõik kanaldused oma taanikeelsele veebilehele, mida külastas aina rohkem inimesi. Esimeste aastate jooksul saime sadu e-kirju inimestelt, kes ütlesid, et meie sõnumid puudutasid neid sügavalt ja neile tundus, justkui oleksid nad otse Jeshuaga rääkinud. Mõne aja pärast tõlkisin ma kanaldused inglise keelde ja avasime inglisekeelse kodulehe. Alguses oli huvi väike, aga Jeshua ütles meile, et laseksime sel olla ja ootaksime. Aasta hiljem hakkasime saama kirju ka inglisekeelsetelt lugejatelt. Tööd tuli aina juurde.

Laienemine

Mitmed inimese erinevatest riikidest võtsid meiega ühendust ja soovisid vabatahtlikult Jeshua sõnumeid tõlkida. Nad tekkisid justkui eikusagilt, meie sugulashinged, nagu perekond, ja lihtsalt pakkusid oma abi, kuna olid Jeshua sõnumitest sügavalt puudutatud. See on hämmastav. Tõlked hispaania, heebrea, prantsuse, portugali ja soome keelde on nüüd internetis kättesaadavad. Me sõbrunesime inimestega üle kogu maailma, jagades ühiseid huvisid ja püüdlusi, mis ei tunne kultuuripiire. Jeshua ütles mulle, et ma pean lihtsalt materjali kirja panema ja laskma sel minna. Et sõnumid leiavad ise oma tee ja just nii see ka juhtus.

Põhiliseks kanaliks on olnud Internet. Üks sünkroonsustest oli see, et Gerrit töötas IT-spetsialistina ja sai seega veebilehti hallata ja disainida. Mina tunnen, et minu filosoofia taust on mind palju aidanud Jeshua energia sõnadesse ja mõistetesse sidumisel. Samuti olin ma filosoofiatudengina armastanud kirjutada inglise keeles. Ma tunnen, et kanaldades ja klientide auradega töötades olen ma lõpuks leidnud oma asja – selle, milleks ma sündisin. See töö annab mulle täieliku rahuldustunde, kuna inimestelt üle kogu maailma laekub mulle sooje soove ja vastukaja. Samuti olen tänulik, et mul on võimalik selle tööga, mida üle kõige armastan, elatist teenida!

Kanaldamine – pisut nõiduslik

Kokkuvõtteks sooviksin öelda üht-teist kanaldamise fenomeni kohta. Olles hollandlane (neid peetakse väga kahe jalaga maas olevateks inimesteks) ja seega pisut skeptiline mitmete new age aspektide suhtes, sooviksin siiski mõned kanaldamist puudutavad asjad perspektiivi asetada.

Suhe kanaldaja ja kanaldatava vahel

Ma arvan, et kanaldamine on koostöö inimese ja mitte-füüsilise olendi vahel, kes on õpetaja rollis. Õpetaja pakub inimesele inspiratsiooni ja laiemat perspektiivi, inimene tõlgib spirituaalse olendi energia sõnadesse ja mõistetesse, mille ta on omandanud läbi kasvatuse, hariduse ja kultuuri. Ma ei usu, et on võimalik, või vajalik, et inimene eraldaks end täielikult spirituaalsest olendist selleks, et kanaldada puhast mitte-füüsilist energiat. Ma arvan, et on hädavajalik, et kanaldaja meel, teadlikkus ja sõnavara mõjutaks lõpptulemust. Isegi kui kanaldaja läheb sügavasse transiseisundisse, on ta vastuvõtja, kanal, ja seega vastuvõetava materjali kaaslooja. Ma arvan, et on naiivne arvata, et kanaldaja saab võtta sõnumi vastu täiesti väljastpoolt, ise protsessis osalemata. Ma usun, et sõnumid tulevad seestpoolt, kanaldaja teadvusest, mis on spirituaalse õpetaja poolt laiendatud. Ma ei arva, et kanalduse kvaliteet sõltub sellest, kui palju suudab kanaldaja end protsessist eemaldada. Kanaldamine on oma olemuselt koosloomine.

Kuidas hinnata kanaldatud materjali kvaliteeti?

Kanaldamine võib olla ilus ja inspireeriv. Samuti võib see viia mõttetusse, tühja juttu, hirmutavate ja moraalitsevate hädalugudeni. Kõige halvemal juhul autoriteetide kummardamiseni, keda ei huvita miski muu kui enda nime nägemine kõrgemal spirituaalses hierarhias. Vaadata alt üles autoriteetidele meist väljaspool – kas see ei ole just see, mille eest kõik spirituaalsed õpetajad meid hoiatanud on?

Fakt, et info on kanaldatud, ei ütle absoluutselt mitte midagi selle kvaliteedi kohta. Teadusfilosoofias, haru, mis uurib, mis muudab teaduslikud teooriad teaduslikuks ja usaldusväärseks, eristatakse „avastuse konteksti“ ja „põhjendatuse konteksti“. Seda, mis viib teadusliku avastuseni, ei ole tarvis põhjendada. Teadlane võib tulla välja mistahes teooriaga, pärinegu see siis isiklikest unistusest, seostest või aimdustest, aga hetkest, mil ta on oma teooria avalikustanud, asuvad kolleegid selle väärtust hindama. Hindamise aluseks on laialdaselt tuntud kriteeriumid nagu empiiriline tõendus, koherentsus, seletusjõud jne. Seega „avastuse kontekstis“ võib esineda mida iganes, samal ajal kui „põhjendatuse kontekstis“ tuleb teoorial vastata teatud kvaliteedikriteeriumitele, selleks, et saada tunnustatud teaduslikes ringkondades. Ma usun, et sama kehtib kanaldatud materjali kohta. Kanaldatud materjali tuleks hinnata samade standardite järgi, mille järgi hindame spirituaalseid tekste, mis on kirjutatud inimeste poolt: kas info on selgesõnaline, kas see pakub sulle uusi teadmisi ja taipamisi, kas see inspireerib sind ennast rohkem armastama, kas sa tunned end sõnumi poolt valgustatu ja tõstetuna? Ma arvan, et kui vastus on „jah“, siis see, kes ja kuidas selle sõnumi sai (avastuse kontekst), on suhteliselt ebaoluline. Tõestus on sisus, mitte sõnumi edastaja väidetavas staatuses.

Minu enda kogemus kanaldajana

Kui ma Jeshuat kanaldan, tunnen end muutumas suuremaks, mitte väiksemaks. Ma tunnen, et tema energia aitab mul tõusta minu kõrgema mina vägevusse. Ma arvan, et ta aitab mul vahendada ennast minu igapäevase väikese ja suurema Mina vahel. Iga kord, kui ma kanaldan ja ma tal seda teha lasen, tunnen, et minu teadvus avardub aina enam, see mõjutab minu arengut ja võimestab mind. Ükskord kanaldamise käigus (uue ajastu suhetest) tundsin ma nii selgelt minu kõrgema mina kohalolekut (keda ma kutsun Aureliaks), et mul tekkis kahtlus, kas ma ikka kanaldan Jeshuat. Samal õhtul enne magamaminekut ma küsisin temalt ja ta vastas midagi väga südantpuudutavat: „Mäleta alati, et mina olen sinu jaoks, mitte sina ei ole minu jaoks“. See tegi asjad minu jaoks väga selgeks. Me kõik oleme siin Maal selleks, et täielikult kehastada ja realiseerida oma kõrgem Olemus. Õpetajad tulevad selleks, et meid meie teel aidata ja kui see on tõeline õpetaja, siis ta aitab sind nii kaua kui sa seda vajad ja lahkub sinu teelt, kui on oma töö teinud.

Jeshua on endiselt minuga, aga ma tunnen, et ma ei „lobise“ temaga enam nii palju nagu alguses. Sageli kui ma küsin talt personaalse küsimuse, küsib ta minult vastu: „Mida sa ise selle suhtes tunned?“ Ja kui ma sellele keskendun, on vastus käes, minu enda sisemisest teadmisest ja intuitsioonist. Seega Jeshua julgustab meid kõiki leidma oma sisemine jõud ja nägema kanaldamises vahendit mitte lõppeesmärki. Võib-olla ühel päeval olen ma võimeline kanaldama oma enda kõrgemat mina ehk Kristus-Mina ja ei vaja enam Jeshuat. Olen kindel, et ta oleks esimene, kes mulle aplodeeriks.

Jeshua kanaldamise kohta

Ma lõpetan kanaldusega kanaldamise kohta – paar sõna Jeshualt tema suhte kohta minuga.

Kanaldamine on võimalus saada lähemale iseendale teise, mitte-füüsilise olendi abiga. See olend mängib ajutiselt õpetaja rolli. Õpetaja energia aitab sul saada iseenda sügavamale tasandile. Õpetaja energia tõstab sind kõrgemale hirmudest, mis varjutavad sinu enda sisemist valgust.

Õpetaja näitab sulle sinu enda valgust. Õpetaja on sinu valgusest teadlikum kui sina ise. Niipea kui sinu sisemine valgus on sulle kättesaadav, muutub õpetaja üleliigseks. Siis oled sa võimeline ise oma valgust kanaldama. Õpetaja ei pea enam olema sillaks sinu ja sinu kõrgema mina vahel.

Aeg-ajalt tuletan ma sulle sinu enda valgust meelde. Ma peegeldan sulle sinu vägevust Jeshua ben Joseph’i kujul. Minus näed sa iseennast, sinu Kristus-olemust, kuid sa ei mõista seda veel täielikult. Ma olen sulle justkui raamistik, milles liikuda, minu energia on sulle majakaks. Ma aitan sul sügavamalt mõista sinu Kristus-olemust. Aeglaselt liigub see esiplaanile, samal ajal kui mina taganen. Nõnda see peab olema. Ära unusta selles suhtes, et mina olen sinu, mitte sina minu jaoks. Ma ei ole eesmärk, vaid vahend. Kristuse taassünd on sinu Kristus-olemuse ärkamine, mitte minu.

Mina käitun vastavalt sellele, mis teenib sinu kõrgemat Mina. Minu eesmärk on, et sa teeksid mind üleliigseks. Kui sa mind kanalad, ära proovi teha end väikeseks ja nähtamatuks. Ma soovin, et sa teeksid end suuremaks, tunne oma tegelikku jõudu endast välja tulvamas ja sära maailmale.

Õpetaja viitab teele, aga see oled sina, kes seal kõnnib. Mõne aja pärast leiad end üksi jalutamas, õpetaja on jäänud maha. See on ülev ja püha hetk. Õpetaja jääb sinuta, elab edasi sinu südames, kuid tema eraldiseisev kuju kaob.

Me jääme ühendatuks, aga nagu sa kasvad, näed sa mind üha vähem ja vähem, sa ei kutsu mind enam nagu eraldiseisvat olendit. Vaikselt saab minust osa sinu energiast. Ja ühel hetkel ei tunne sa enam mind eraldiseisvana iseendast. See näitab, et sa oled tõeliselt kuulnud ja näinud mind.

Jeshua, suvi 2006.

© Pamela Kribbe